Ringkonnakohus rahuldas 2024. aasta veebruaris Isamaa erakonna liikmete kaebuse, milles väideti, et mitme kohalikel valimistel Elva vallas kandideerinud isiku püsiv elukoht ei ole Elva vallas. Ringkonnakohus kohustas valda kontrollima kaebuses nimetatud isikute rahvastikuregistri elukoha andmete õigsust.
2024. aasta oktoobris palus Elva Vallavolikogu Riigikohtul tunnistada põhiseadusvastaseks olukorra, kus puuduvad õigusnormid elukoha andmete sisuliseks kontrolliks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis tänase otsusega taotluse rahuldamata.
Riigikohus märkis, et rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine, mis tähendab, et töödeldavad isikuandmed peavad olema tõesed. Igaüks võib Eestis valida omale vabalt elukoha, kuid elukoha andmed tuleb rahvastikuregistrile esitada tegelikkusele vastavalt. Inimesel võib olla mitu alalist elukohta (nt linnakorter ja maamaja). Mitme elukoha puhul valib isik vabalt, millist neist kanda rahvastikuregistrisse.
Andmete kontrollimiseks võib KOV koguda tavapäraseid haldusmenetluses lubatavaid tõendeid, ennekõike küsida isikult selgitusi ja dokumente, võtta ütlusi tunnistajatelt või teha päringuid eluruumi omanikule. Isiku õigusi intensiivselt piiravaid vahendeid (nt jälitustegevus) seadus elukoha andmete kontrollimiseks kasutada ei luba.
Kolleegium lisas, et ka isik, kelle õigusi teise isiku ebaõige elukoha kanne rikub, võib taotleda kande kontrollimist, esitades vastavad tõendid. Kui taotluse või muude andmete põhjal tekib põhjendatud kahtlus, et isik ei ela registrisse kantud aadressil, saab KOV koguda täiendavaid tõendeid, et seda kontrollida.
Riigikohus rõhutas, et rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsus kuulub kohaliku omavalitsuse üksuste huvisfääri laiemalt kui üksnes valimisõiguse teostamise aspektist. Registrijärgse elukohaga on seotud paljud kohalikud ülesanded, nt koolikohustuse täitmise võimaluse loomine, sotsiaalhoolekande tagamine ja lasteasutuses käimise võimaldamine.
Elva vallavolikogu esimees Sulev Kuus kommenteeris riigikohtu otsust, et tegelikku selgust kohalike omavalitsuste jaoks riigikohtu otsusest ei tulnud. „Omavalitsus kontrollib võimaluste piires niigi inimeste elukoha andmete õigsust. Me oleme kahtluse korral ka varasemalt küsinud isikutelt elukoha tõendamiseks täiendavaid dokumente, kuid omavalitsusel on ressursid piiratud,“ nentis Kuus.
Kuus lisas, et intensiivne isikute kontrollimine iga kaebuse peale tõstab olulisel määral omavalitsuse halduskoormust. „Piltlikult öeldes peaks omavalitsus iga kahtluse alla sattunud isiku elukoha kontrollimiseks korraldama väiksema uurimise, kas reaalselt isik ka rahvastikuregistrisse märgitud pinnal püsivalt elab. Lisandub veel küsimus, millisest mahust või milliste näitajate põhjal saab lugeda elukohaandmeid õigeks või valeks,“ tõdes Kuus.
